Väikeste uurali keelte diskursusepartiklite kirjeldamise vajadus ja keerukus

Ühe keele kirjeldus peab muu hulgas sisaldama n-ö juhtelemente, millega kõneleja suunab adressaati mingit lausungit tõlgendama: kas lausungiga esitatud informatsioon on vaieldav või mitte, kas kõneleja usub või kahtleb, et see on tõde, ja kas ta arvestab sellega, et adressaat toetab seda informatsiooni või mitte, nii et ta pigem pakub informatsiooni kinnitamiseks või tagasi lükkamiseks. Sellise funktsiooniga elemendid esinevad eri keeltes ning on sageli partiklid. Näiteks on see funktsioon välja toodud komi partiklitel, „mis näitavad, kuidas kõneleja läheneb sõnumi sisule, mil määral ta võtab selle sisu eest vastutuse, mil määral nõustub sellega jne” (Bubrih 1949: 194, nt taj ’ilmselt’, öd ’ju, siiski’ või kvotatiivpartiklid pö ’tema/nende järgi’ ja miśa ’minu järgi’). Samuti saksa modaalpartiklitel (sks Modalpartikeln, nt ja ’ju’, doch ’ikka’, wohl ’küll’ jm), mis väljendavad „kõneleja subjektiivset hinnangut suhtlus­situatsiooni teatud elementide suhtes. Sellesse situatsiooni kuuluvad kuulaja tead­mised ja soovid, varem öeldu või tehtuga seostamise viis, kõneleja arvamused ja eelistused.” (Burkhardt 1994: 133) Põhimõtteliselt ei pruugi sellised juhtelemendid moodustada koherentset rühma, aga modaalpartikleid, nagu ee ju, ikka, sks ja, doch, vn ведь, же (’ju, eks ole, ikka, ehkki’) jt, on üldiselt uuritud, lähtudes kontseptsioonist, et neil on semantilised ja süntaktilised omadused, mis lubavad näha neid koherentse rühmana (vt nt Kärk 2014; Bross 2012; Panov 2020; Forker 2020 jpt).

Modaalpartiklid pole ainukesed diskursusepartiklite esindajad (vt Hennoste 2000; Zimmermann 2011; Valdmets 2013 jpt) ning piiri tõmbamine nende ja muude operaatorite, nagu konnektiivide, tekstipartiklite ja piiripartiklite, vahele ei ole alati selge. Modaalpartiklid on vastandatud lausepartiklitele (ingl sentence particles, ka diskursusemarkerid, ingl discourse markers, vene traditsioonis sissejuhatavad sõnad, vn вводные слова). Viimased paiknevad lause algusosas, modaalpartiklid aga esinevad lause sees – vrd nt Peter Aueri ja Yael Maschleri (2016: 5) kokkuvõtet: „­[­---] prototüüpseks diskursusemarkeriks peetakse elementi, mis ilmub selgelt väljaspool lauset ja toimib metakeeleliselt tekstiliste või inimestevaheliste asjade suhtes. Seevastu lause sees (nagu mõne germaani, nt saksa keele lause keskväljal) esinevat elementi, mis toimib kõneleja ja teksti ja/või kuulaja suhetes metakeeleliselt, peetakse prototüüpseks modaalpartikliks.” Artiklis kasutan terminit diskursusepartikkel laiemas tähenduses, neutraalse mõistena, mis ei sõltu mõne üksiku keele grammatika­traditsioonist nagu nimetus modaalpartikkel.

Järgnevalt annan ülevaate väikeste uurali keelte partiklite uurimise probleemidest komi, udmurdi, mari, sölkupi ja kamassi keele näitel.¹ Teemadeks on ühisteadmise roll partiklite analüüsis, kaasaegsete kirjelduste puudulikkus, episteemiline toetus ja autoriteet, grammatiseerumine ja keelekontaktid.

 

Ühisteadmise roll

Diskursus tähendab lausungite järgnevust, kus iga uus lausung peab ideaalsel juhul eelneva informatsiooniga kokku sobima. Infostruktuuri ehk vana ja uue informatsiooni eristamise uurimustes on oluliseks saanud mõiste ühisosa (ingl common ground, Krifka 2008; Stalnaker 2002), mis tähistab informatsiooni, millele kõigil vestluspartneritel on ligipääs ning mis kasvab, muutub ja areneb diskursuse iga sammuga. Kui kõneleja tahab oma lausungi niimoodi vormistada, et adressaat saaks seda adekvaatselt mõista, peab ta seda ühisosa – ehk ühisteadmist – silmas pidama. Uue informatsiooni (fookuse) ja vana informatsiooni (topiku) eristamisega on võimalik seletada paljusid grammatilisi nähtusi, muu hulgas näiteks varieeruvat sihitise markeerimist (nt Klumpp 2014), viitamisvahendite kasutamist (nt Hint 2021), sõnajärge, prosoodiat jm. Kui mõista ühisosa all vastastikku jagatud teadmist (ingl mutual knowledge), siis võib selle mõiste leida juba Maria Thurmairi (1989: 2) raamatust saksa modaalpartiklite ja partiklikombinatsioonide kohta: „Modaalpartiklite põhiülesanne on integreerida lausungid interaktsiooni konteksti. Vestluspartner kasutab neid, et viidata vastastikusele teadmisele ja kõneleja või kuulaja eeldustele ja ootustele, hiljutistele väljaütlemistele või lausungi tähtsusele”. Fabian Bross (2012: 194) kasutab ühisteadmise mudelit saksa modaalpartiklite selgitamiseks, tõlgendades neid lauseoperaatoritena, mis lisavad propositsioonile kõnelejate ühisteadmisel põhineva suhtumise dimensiooni.

Saksa modaalpartiklite doch, wohl, ja, denn, gar ja nun analoogidena on Janika Kärk (2014) uurinud eesti partikleid küll, ju, ka, ometi, siis, õieti ja -ki/-gi. Partiklite ja/ju ja wohl/küll kohta leiab ta, et „mõlemal partiklil on tänapäevases keelekasutuses saksa ja eesti keeles nii sarnaseid kui ka erinevaid pragmaatilisi funktsioone” (Kärk 2014: 51). Väitlausetes on partikli ju/ja esmane funktsioon ühise teadmise väljendamine, partikkel küll/wohl aga väljendab ebakindlust ja oletust (Kärk 2014: 46, 48). Brossi (2012) järgi tähistab saksa partikkel ja, et propositsioon kas on, peaks olema või võib olla kuulaja jaoks ilmne, partiklit wohl kasutatakse selleks, et osutada kõneleja ebakindlusele (Bross 2012: 192, 195; vrd Coniglio 2011: 28). Mõlemal partiklil on mõlemas keeles ka intensiivistav funktsioon (Kärk 2014: 46, 48):

(1)	Te olete ju professionaalid!
	Sie sind ja Profis! (Kärk 2014: 40)
(2)	Seda võib küll öelda.
	Das kann man wohl sagen. (Kärk 2014: 40)

Mõlemad Kärgi uuritud eesti ja saksa partiklid esinevad ka rootsi keeles: ju ’ju’ ja väl ’küll’. Rootsi modaalpartikleid on varem uurinud Karin Aijmer (1977). Hiljuti lisas Henrik Bergqvist uue vaatenurga: korpusandmete põhjal leiab ta, et väl esineb sagedamini koos teise isiku pronoomeniga, ju aga esineb selgelt rohkem esimese isiku pronoomeniga. Nendest andmetest järeldab ta, et „ju annab märku ühisest juurdepääsust sündmusele ja asetab samal ajal episteemilise autoriteedi kõnelejale, väl aga annab adressaadi episteemilise autoriteedi kõrval märku ühisest juurde­pääsust sündmusele”. (Bergqvist 2020: 490–492) Mõlema partikli funktsioonil on nüüd kaks komponenti: 1) ühine ligipääs infole ja episteemilise autoriteedi omistamine; 2) partikliga väl (ee küll, sks wohl) määratakse autoriteet adressaadile ja selle tulemus on „oletamine (ingl uncertainty)”, partikliga ju (ee ju, sks ja) aga kõnelejale, mis tähistab „ühist teadmist; kõneleja jaoks ilmset” (Kärk 2014; Bross 2012).

Episteemilise autoriteedi markeerimist grammatilise kategooriana käsitleb suhteliselt noor, intersubjektiivsusega tegelev uurimistraditsioon, kus keskseks mõisteks on kaasatus (ingl engagement, vt Evans jt 2018; ka Heritage 2013; Hennoste 2012).² Selle mõistega selgitatakse pigem keskseid grammatilisi kategooriaid, näiteks Kolumbias kõneldava vitoto keelkonna andoke keele verbitunnuseid (Evans jt 2018: 113–120). Diskursusepartiklite uurimise jaoks on aga oluline idee, et episteemilisus ei sisalda ainult kõneleja kahtlemist või toetamist, vaid ka episteemilise autoriteedi määramist kõnelejale enesele või adressaadile.

 

Kaasaegsete kirjelduste nappus

Diskursusepartiklite uurimine on viimase 30 aasta jooksul hästi arenenud ja suuremad uurali keeled (eesti, soome ja ungari) on kaetud (vt eesti keele kohta nt siinse teemanumbri sissejuhatust Hennoste jt 2022, ungari keele kohta nt Gärtner, Gyuris 2012; Furkó, Abuczki 2015; soome keele kohta ISK 2004; Ranta 2012 jm). Väiksemate uurali keelte puhul see nii ei ole. Ekstreemne, aga iseloomulik näide leidub kamassi keele kohta. Kai Donneri ja Aulis Joki kamassi keele grammatilise kirjelduse viimane peatükk räägib partiklitest, kasutades seda sõna üldmõistena (Joki 1944: 182–190). Peatükk sisaldab esimese rühmana määr- ja tagasõnu (Adverbien und Postpositionen: Localia, Temporalia, Qualitatis et modi vel relationis, Quantitatis et intensitatis, Causae), teisena sidesõnu (Konjunktionen) ning viimasena enkliitilisi partikleid ja interjektsioone (enklitische Partikeln und Interjektionen). Selle liigituse lõi Arvid Genetz (1890) umbes 50 aastat varem soome partiklite jaoks. Kamassi enkliitilisi partikleid on Donneril ja Jokil loetletud kolm: -bə, -gö ja -a (Joki 1944: 189–190). Esimene on valesti klassifitseeritud käändelõpp (ACC.3SG), teine aditiivne partikkel ja kolmas küsipartikkel. Interjektsioonide lõpus leidub ka üks diskursusepartikkel no ’no(h)’ ning määrsõnade all episteemiline operaator možət ’võib-olla’. Rohkem näiteid selles allikas ei ole.

Üks kirjelduste puudulikkuse põhjusi võib olla selles, et kamassi, sölkupi jt väike­keelte grammatikaid kirjutavad sagedamini mitteemakeelsed autorid. Diana Forker, kes analüüsib Kaukaasia dargi keele Sanži murde modaalpartiklit -q’al (Forker 2020; ligikaudu eesti ju vaste), kirjeldab sissejuhatuses ilmekalt, milliste raskustega peab arvestama keeleteadlane, kes kirjeldab võõra keele modaalpartiklite pragmaatilisi, semantilisi ja süntaktilisi omadusi: need on tavaliselt multifunktsionaalsed ega pruugi moodustada koherentset sõnaliiki, neil puudub täpne leksikaalne sisu ning ei tohi unustada nende rolli infostruktuuris. Ta järeldab, et „modaalpartiklite uurimine puudutab seega süntaksi, semantika ja pragmaatika, teksti ja konteksti, keelelise ja keelevälise teabe vahelisi piire” (Forker 2020: 340). Ja kui seda on raske tabada emakeelsetel uurijatel, siis on see veel raskem neil, kellel puudub emakeelne teadmine partiklite tähenduse, funktsiooni ja paigutamise kohta. Lisada võib veel asjaolu, et tekstis partikleid sageli kombineeritakse, nagu saksa ja ja wohl näites 3. Pole selge, kas näites on episteemiline autoriteet samal ajal nii kõnelejal (ja/ju) kui ka adressaadil (wohl/küll) (vrd Bergqvist 2020), partiklite kombinatsioon lisab intensiivsust (vrd Kärk 2014) või tähendab nende kombinatsioon midagi muud.

(3)	Das darf ja wohl nicht wahr sein. (Thurmair 1989: 211)
	’See ei saa ju küll tõsi olla.’

Kärgi (2008) uurimus näitas, et keeleõpikud, mille on autor koostanud oma emakeeles, sisaldavad rohkem modaal- ehk värvingupartikleid. Siiski ei pruugi ka emakeelsed grammatikud neile tähelepanu pöörata. Kärk (2008: 146, 2014: 132) tsiteerib soome autorit Aino Kärnät (1983: 93), kes kurdab „üleliigsete sõnakeste” väljajätmist saksa ja soome keeleõpikutest. Lisaks leidub keeleteaduse ajaloos ka otsest negatiivset suhtumist. Bross (2012: 186) toob välja, kuidas saksa autorid on saksa modaal­partikleid nimetanud: sealt ei leia mitte ainult selliseid sõnu nagu Würzwörter ’maitsestamissõnad’ (Thiel 1962) või Flickwörter ’lappimissõnad’ (Gabelentz 1969 [1901]), vaid ka iseloomustuse, nagu Läuse im Pelz der Sprache ’täid keele kasukas’ (Reiners 1943).

Ainuke laiem ülevaade soome-ugri keelte partiklite kohta on 1982. aastal avaldatud Moskva fennougristi Klara Majtinskaja raamat, kus funktsionaalsete sõnade hulka kuuluvad ees- ja tagasõnad, asesõnad, sidesõnad ja ka partiklid (vn частицы). Neid käsitleb ta erinevatest vaate­nurkadest: millised on nende süntaktilised omadused, päritolu, funktsioon ja tähendus ning sisemine struktuur. Raamatus esinevad näitavatest asesõnadest grammatiseerunud partiklid, nagu udm tańi ’vot siin!’ (lk 123–124), emfaatilised partiklid, nagu sm -han/-hän, -ka/-kä, -pa/-pä (lk 125–126), eituspartiklid (lk 128–130), küsipartiklid (lk 130–132) ja ka modaalsed üksused (lk 130–135), mille hulka Majtinskaja loeb episteemilised operaatorid, nagu näiteks ee vaevalt küll, sm nähtävästi ’ilmselt’, mkš njajems (id.), komi tödömyś ’loomulikult’, ung persze (id.), evidentsiaalsust väljendavad partiklid, nagu ung állítólag ’väidetavalt’, aga ka partiklid, mis vormistavad koos verbiga kõneviise, nagu komi med ’las’, mis vormistab jussiivi. Diskursusepartikleid eraldi rühmana Majtinskaja ülevaates ei esine, need peituvad teistes rühmades.

Uurimused, mis olid Majtinskajale väikeste uurali keelte partiklite kohta kätte­saadavad, olid näiteks Anastasija Sainahova väitekiri mansi funktsionaalsetest sõnadest (1966), kus leidub ka partiklite peatükk, või veel varasem Agnija Podorova väitekiri komi keele partiklitest (1954), millest on juttu artikli järgmises osas. Üks puudus, mis selgub just sellistest töödest, on see, et emakeelsed autorid ei püüa kirjeldada täpsemalt ja laiemalt ning vene tõlkest sõltumatult, mida üks või teine partikkel erinevates kontekstides võib tähendada.

 

Episteemiline toetus ja episteemiline autoriteet (komi keele näitel)

Selles osas vaatan episteemilist autoriteeti komi keele näitel, lähtekohaks on Podorova kandidaadiväitekirja autoreferaat (1954; vt ka ülevaatlikku artiklit Podorova 1956). Diskursusepartikleid selles töös eraldi välja toodud ei ole, neid tuleb otsida erinevatest rühmadest, nt fookus-, küsi-, kvotatiiv- ja muude partiklite alt. Kõige huvipakkuvam rühm on n-ö sissejuhatavad partiklid (vn вводные частицы, sama kui вводные слова, ee piiripartiklid), nagu näiteks taj ’ilmselt’ (Podorova 1954: 7). Märkimisväärne on töö kolmas peatükk, kus autor toob välja neli allikat, millest partiklid grammatiseeruvad: sidesõnad, määrsõnad, verbid ja afiksid. Iga rühma jaoks leidub tal kõrvutatavaid näiteid, mis illustreerivad sama sõna nii partikli kui ka lähte­sõna funktsioonis (Podorova 1954: 13–17). Kahjuks diskursusepartikleid sellest peatükist ei leia. Autoreferaadi alguses kasutab Podorova (1954: 3) ühte illustreerivat näidet, kus komi eitusverbi kõrval esineb viis partiklit (näide 4b).

(4a)	Zerm-a-z	aľi	o-z	talun?
	sada-FUT-3SG	või	NEG.PRS-3SG	täna
	vn ’Пойдет сегодня дождь или нет?’ / ee ’Kas täna sajab vihma või mitte?’3
(4b)	O-z	žö	kö	öd	ńin-a.
	NEG.PRS-3SG	DP	EPIST	DP	juba-Q
	vn ’Нет же ведь уж, наверно.’ / ee ’Arvatavasti ometi siiski enam mitte.’

Üks on ajale viitav partikkel ńin ’juba’, mis tähendab koos eitusega ’enam mitte’ (4b). Lühem vastus küsimusele 4a oleks oz ńin ’enam mitte’. Lisaks leidub Podorova töös tingiv partikkel kö, mis annab koos küsipartikliga -a (kö-a või kö … -a) episteemilise dimensiooni: ’arvatavasti, ilmselt’ (vn наверно; Majtinskaja 1982: 118). Carmen Nõlvaku järgi (2019), kes klassifitseerib oma bakalaureusetöös komi Ižma murde videokorpusest⁴ leitud diskursusepartiklid Kasper Boye (2012) episteemilise toetusskaala järgi, kannavad komi kö-a ja selle Ižma variant ke-a veidi erinevat toetus­astet väljendavaid tähendusi ’peab olema, ilmselt, arvatavasti, vist’ (Nõlvak 2019: 25; vrd ka Žilina jt 1961: 9; Lytkin 1955: 297–298). Selle partiklikombinatsiooniga (näide 5) osutab kõneleja, et ta ei toeta propositsiooni sisu täiesti, vaid ainult osaliselt (vrd Boye 2012: 22).

(5)	Kontekst: Keelejuht rääkis praamiliiklusest ümberkaudsetel jõgedel [---]. Keelejuht väljendas partikliga kahtlust, kas praamid ikka käivad tänapäeval ainult Petšorani.
	Eni uže vsjo, eni toko Pećoraaďź lokteny ke-a, da i to Irajoľys vośśis da, Irajoľ pyr vetleny.
	’Nüüd juba kõik ainult kuni Petšorani ilmselt lähevad üles, ja ka Irajoli [tee] avati, Irajoli kaudu käivad.’ (Nõlvak 2019: 25)

Vastus näite 4a küsimusele on niisiis oz kö ńin-a ’arvatavasti enam mitte’ ja selline tagasihoidlik episteemiline toetus on arusaadav, kuna tegemist on ilmaprognoosiga. Ülejäänud kaks on vene keelest pärit partiklid žö (← vn же) ja öd (← vn ведь), need esinevad ka näite 4b vene tõlkes. Podorova loetleb neid erinevates kategooriates: žö kuulub tema järgi fookuspartiklite (выделительные частицы), öd aga diskursusepartiklite hulka (вводные частицы). Partikkel žö ei ole siiski ainult fookuspartikkel, see on ka diskursusepartikkel. Nõlvaku episteemilise toetuse skaalale põhinevas diskursusepartiklite klassifikatsioonis paigutuvad partiklid (v)öd ~ Ižma ed (näide 6) ja žö ~ Ižma že (näide 7) mõlemad „täieliku toetuse” alla (Nõlvak 2019: 17–18; vrd Žilina jt 1961: 63, 124). Kõik Nõlvaku töös esinevad episteemilised partiklid ja toetus­astmed on kokku võetud tabelisse 1.

(6)	Kontekst: Eakas keelejuht meenutas, et tema ja ta abikaasa keelekasutus erines geograafilise päritolu erinevuse tõttu väga palju. Intervjueerija küsib:
	Kuďź ne torjalis? Ti ved pomńitannyd?
	’Kuidas see erines? Te ju mäletate?’ (Nõlvak 2019: 17)
(7)	Kontekst: Keelejuht väitis end olevat kirjaoskamatu ning mitte teadvat oma sünni­aastat, küll aga oskas ta öelda oma vanuse. Keelejuht on tõenäoliselt ka varem sellises olukorras olnud, kus tema sünniaastat teada tahetakse, ning teinud järelduse, et hariduse omandanud inimesed oskavad seda vanust teades välja arvutada, või on niisama kindel, et oskavad, seega väljendab ta selle väite suhtes täielikku toetust.
	Ti že godnas kuďke artalannyd, kužannyd.
	’Te ju kuidagi arvutate aastaid, oskate.’ (Nõlvak 2019: 18)

Tabel 1. Ižma diskursusepartiklid episteemilise toetuse määra järgi grupeerituna (Nõlvak 2019: 32).

Täielik toetus	Osaline toetus	Neutraalne toetus
ed ~ ved ’ju’ ďejstviťeľne ’tõesti’ ďert ’muidugi’ že ’ju’ zabyľ ’tõesti’ köńećne ’muidugi’ ńepremenne ’kindlasti’ objazaťeľne ’kindlasti’ pravo ’tõesti’ taj ’ju’ tödask ’muidugi’ tödńin ’muidugi’	burake ’ilmselt’ ľi myľi ~ aľi myj ’või midagi’ naverne ’vist’ ке=а ’ilmselt’ könke ’vist’ tydale ’ilmselt’	ľi … ľi ’kas … või’
	gaške ~ daške ’võib-olla’

Tabelis 1 on mainitud osalise toetuse (ingl partial support) all partiklit ke-a (kö-a, kö … -a). Siin aga tekib kaks kahtlust. Esiteks: miks on täieliku toetuse kategoorias nii palju markereid, mis võivad samas lauses koos esineda, nagu žö ja öd (näide 4b)? Teiseks, episteemiline toetus ei saa olla nende partiklite ainuke dimensioon: kuidas muidu aru saada, et kõneleja väljendab lauses (4b) oma partiklitega nii osalist kui ka täielikku toetust?

Vladimir Panovi (2020) järgi märgivad vene že ja ved’ mõlemad vaieldamatut informatsiooni (ingl uncontroversial information). Panov, kes uurib seda kategooriat Euroopa keeltes, täpsustab: „[---] partikli mõjualas olevat propositsiooni peab kuulaja tõlgendama ilmsena, vajaliku infotausta juurde kuuluvana, antud oludes väga olulisena ja konteksti tõlgendamisel otsustavat tähtsust omavana” (Panov 2020: 2). Selle funktsiooniga partiklid on Panovi uuringus vn že ja ved’, sks ja ja doch, rts ju ja då, ee ju, sm -han/-hän, udm -uk, eelmainitud Sanži -q’al jm. Panov nimetab seda kategooriat enimitiiviks, toetudes ladina keele sõnale enim ’tõepoolest, tegelikult, nimelt’. Komi keel tema uuringus ei esine, ja kuigi Podorova 1954. aastal mõistet enimitiiv veel teada ei saanud, võib vaieldamatuse dimensiooni juurde mõelda. Miks aga väljendub see dimensioon kahe partikliga (žö ja öd)? Panov (2020: 13) toob kahe partikli ainsa erinevusena välja, et že saab esineda infoküsimustes, ved’ aga mitte – selline erinevus pole siin abiks. Kui pidada partiklit öd ’ju, siiski’ Berg­qvisti (2020) rootsi ju analüüsi eeskujul episteemilise autoriteedi markeriks, mis annab märku, et autoriteet on kõnelejal enesel, siis on ikka ebaselge, mida žö (Ižma že) ’ometi’ teeb – võib-olla lihtsalt toetab.

Kuigi uurijad pole näite 4b partiklite koostöö suhtes veel otsusele jõudnud, võib siiski konstateerida, et partiklikombinatsioon pakub mõne olulise fakti väiksemate uurali keelte diskursusepartiklite kohta: 1) vanadest klassifikatsioonidest ei piisa; 2) partikleid kombineeritakse, mis aga ei pruugi tähendada, et partiklikombinatsiooni tähendus on lihtsalt osade tähenduste summa; 3) diskursusepartikleid laenatakse, need mängivad keelekontaktides olulist rolli; 4) kuigi vene že ja ved’ on Panovi (2020) Euroopa keelteala ülevaates olulised elemendid, ei leidu selles uuringus komi keele partikleid.

 

Grammatiseerumine: kamassi partikkel bar

Selles osas vaatan grammatiseerumist, näitena kamassi keele diskursusepartikkel bar. Sõna bar ’kõik’ esineb kamassi keele allikates kuni 1914. aastani hulga­sõnana, mis toimib atribuudina, nt bar kuza ’kõik inimesed’ (Joki 1944: 8), adverbina (näide 8) või predikaadina (’see on kõik’).

(8)	dĭ	kem-źǝʔ	šüškü-m	bar	ťoʔbdǝ-bi.
	DEM	veri-INS	abaluu-ACC	kõik	määri-PST3SG
	’Selle verega ta määris abaluu täiesti kokku.’ (Joki 1944: 94)

Sõna on pärit lõunasiberi turgi naaberkeeltest (Joki 1952: 83), kus sellel on hulgasõna funktsiooni kõrval ka eksistentsiaalse koopula funktsioon: pаr, bar, vаr ’1. on olemas; 2. tervik, kõik’; mõnes turgi keeles tähendab see ka ’rikas’ (Radloff 1911: 1143, 1472, 1956). Viimase kamassi kõneleja Klavdija Plotnikova 1960. aastate salvestustes esineb see endiselt hulgasõna funktsioonis, lisaks aga ka varem dokumenteerimata diskursusepartiklina. Sellises funktsioonis esineb see kõige sagedamini rõhutu kliitikuna lause teises (nn Wackernageli) positsioonis (näide 9a), aga võib ka esineda lause sees enne verbi (9b) või lause lõpus (9c).⁵

(9a)	dĭ=bar	šüjmə	ťappi
	DEM=DP	mära	püüd.PST3SG
	’Ta püüdis mära.’ (PKZ_196X_SU0225.072)
(9b)	dĭ	dĭ-ne	baltu-źiʔ	ulu-bə=bar	saj	jaʔ-bi
	DEM	DEM-LAT	kirves-INS	pea-ACC3SG=DP	ära	hakki-PST
	’Ta lõikas kirvega tema pea maha.’ (PKZ_196X_SU0225.182)
(9c)	da	miʔ	uɡāndə	kănnām-bi-baʔ=bar
	ja	1PL	väga	külmu.RES-PST-1PL=DP
	’Ja meil oli väga külm.’ (PKZ_1964_SU0211.PKZ.048)

Võrreldes hulgasõnaga esineb diskursusepartikkel peaaegu kuus korda sagedamini: kamassi korpusest (INEL) leidsin 152 hulgasõnana ja 878 diskursusepartiklina esinemist. Et seda polnud varem (kuni 1914. aastani) diskursusepartiklina üldse määratletud, ei pruugi tähendada, et sellist kasutust varem ei tuntud. Tekste sellest perioodist on vähe ja need on peamiselt muinasjutud. Plotnikovalt aga on dokumenteeritud erinevaid tekstiliike (muinasjutud, eluloolised tekstid, tegevuse kirjeldused jm), kus ta kasutab seda sõna partiklina igal pool tekstiliigist sõltumata. Partikli tüüpiline esinemiskoht on lause alguses pärast subjekti, enne pausi (näide 10), nagu oleks tegu järjeotsimismarkeriga, mis annab kõnelejale aega lauset planeerida.

(10)	nu-zaŋ=bar … [2 sek]	mĭm-bi-iʔ	d’ije-gən.
	tatari-PL=DP	mine-PST-3PL	taiga-LOC
	’Tatarid [st kamassid] rändasid taigas.’ (PKZ_1964_SU0211.PKZ.024)

Partikli tähendust ja grammatiseerumist selgitades tundub sobiva allikana algne hulgasõna ’kõik’. Võib oletada, et tähendusega ’kõik’ ja adverbina ’täiesti’ sobib see emfaatiliseks markeriks (intensiivsuspartikliks), nagu ee täiesti (Hennoste 2000: 1806) või ingl totally ’täiesti’, mida on uurinud Andrea Beltrama (2015: 134–137): totally on kõnelejale orienteeritud intensiivsussõna, millega kõneleja modifitseerib oma toetust väitele. Selline areng oleks tavaline, hulgasõna mõjuväli on alguses vaid propositsiooni sees (objekt x on täiesti mõjutatud), siis aga laieneb adverbina kogu lausele (on täiesti õige, et x on mõjutatud). Probleem on aga selles, et emfaatilised markerid üldiselt ei esine nii sageli, nagu esineb bar viimase kamassi kõneleja kõnes. Teiseks, partikkel bar on rõhutu, mis tavaliselt ei ole emfaatilise markeri omadus. Kolmandaks, Beltrama leiab, et totally ei esine eelmainitud funktsioonis käskudes, vrd näiteid 11a ja 11b (Beltrama 2015: 135). Kamassi bar aga esineb ka käskudes (12a). Peale selle esineb bar koos intensiivsuspartiklitega, nagu nt uɡāndə ’väga’ (9c), kus tähendus ’täiesti’ ei sobi (*väga täiesti), ja esineb ka kontekstides, kus täielik kvantifitseerimine samamoodi ei sobi (12b) (*täiesti mõned).

(11a)	I totally think: Have I got to go and play basketball now?
	’Ma täiesti mõtlen: kas ma pean nüüd minema ja korvpalli mängima?’
(11b)	?? Totally think: Have I got to go and play basketball now?
	’Täiesti mõtle: kas ma pean nüüd minema ja korvpalli mängima?’ (Beltrama 2015: 135)
(12a)	ordə-ʔ	ešši-m=bar!
	hällita-IMP2SG	laps-ACC=DP
	’Hällita last!’ (PKZ_1964_SU0205.PKZ.210)
(12b)	šindi=bar	kanza-ziʔ=bar	ńeʔ-leʔbə,	šindi	ei	ńeʔ-leʔbə.
	kes=DP	piip-INS=DP	tõmba-DUR.PRS	kes	ei	tõmbama-DUR.PRS
	’Kes tõmbab piipu, kes mitte.’ (PKZ_1964_SU0209.PKZ.054)

Partikli bar grammatiseerumine ei saanud lõppeda emfaatilise toetusmarkerina, see pidi olema edasi arenenud. Pärast (hüpoteetilist) emfaatilist perioodi sai sellest marker, mis märgistab toetust, st „kõneleja hoiakut propositsiooni tõesuse astme kohta” (Zimmermann 2011: 2012–2013), ehk kinnitamispartikkel (ingl assertive particle). Arvestades raskusi, millega viimane kamass keelt kõneles, võib partikli kasutust seletada sellega, et kõneleja kinnitab pidevalt, mida ta ütleb, aga ei kinnita oma lausungite sisu, vaid pigem nende vormi. Esialgseks klassifikatsiooniks võib pakkuda, et diskursusepartikkel bar on kõnelejale orienteeritud tekstitootmist toetav partikkel. See seletaks ka, miks pole seda dokumenteeritud varem, kui kamassi keelt kõneldi vabamalt. Jäävad aga küsimused, kust viimane kamass selle funktsiooni võttis, kas ta kujundas selle ise toetuspartikliks või oli see juba kasutusvalmis, aga varem dokumenteerimata.

Need tõstatavad omakorda küsimuse, kas grammatiseerumine toimus kamassi keeles või on diskursusepartikkel bar samuti nagu hulgasõna bar üle võetud turgi naaberkeeltest. Ma pole leidnud võrreldavat lõunasiberi turgi partiklit, mis võib olla seotud sellega, et sobivaid tekste hakassi keelest, eriti selle Katša murdest, pole piisavalt ning sõnaraamatutes ja grammatikas seda ei leidu. Küll aga on mongoli keeles diskursusepartikkel bol, mille tähendus on Namsrai ja Dashdorj (2021: 97–98) järgi topiku markeerimine ning subjekti, objekti või atribuudi rõhutamine. Ühes nende näites (13) esineb partikkel sarnaselt kamassi keelega Wackernageli positsioonis.

(13)	German	hűn	bol	tsaγ-yg	nariin	barimtal-daγ.
	German	isik	DP	aeg-ACC	sirgelt	jälita-HAB
	’Sakslased on aja suhtes täpsed.’

Seejuures on huvitav, et mongoli keeles ei ole partikli bol allikaks hulgasõna, vaid ainult eksistentsiaalne koopula, mis on turgi keelte partikli par/bar/var esma­tähendus. Sellel taustal võib mõelda, et kamassi keele diskursusepartikkel bar ei lähtu mõnest turgi keelest laenatud hulgasõnast tähendusega ’kõik’, vaid võimalik on sellest sõltumatult laenatud turgi keele diskursusepartikkel, mis on topiku markeriks grammatiseerunud koopula bar ’on (olemas)’. Turgi-mongoli keelekontaktid lubavad sellist hüpoteesi, otse laenamist mongoli keelest kamassi keelde pole selleks vaja. Kuigi täpne tähendus ja areng ei ole praegu veel selge, võib laenamise probleemi ignoreerides esialgu pakkuda kaks grammatiseerumise teed (vt tabelit 2).

Tabel 2. Diskursusepartikli bar kaks võimalikku grammatiseerumise teed.

Endine tähendus	Vahetulemus	Lõpptähendus
’kõik, täiesti’ (hulgasõna)	> intensiivsus (diskursusepartikkel)	> toetus (diskursusepartikkel)
’on olemas’ (eksistentsiaalne koopula)	> topikaliseerimine (topikupartikkel)

 

Diskursusepartiklid keelekontaktis

Partiklid on sõnaliik, mida laenatakse ühest kontaktkeelest teise suhteliselt ruttu. Yaron Matrasi (2007: 54, 57) järgi on need sidesõnade kõrval kõige sagedamini laenatud kategooria, kusjuures diskursusepartikleid laenatakse enne muid partikleid. Käsitletud näited puudutasid osaliselt keelekontaktide küsimust: saksa-eesti konvergentsi diskursusepartiklite alal (Kärk 2014); vene diskursusepartikleid Venemaa vähemuskeeltes, näiteks komi keeles, kus leidub partikleid, mis on suhteliselt vanad laensõnad, nagu öd ← ved’ ’ju’; kamassi partikli bar võimalikku laenamist.

Sama olukord valitseb tegelikult üle Venemaa kõikides uurali ja muudes vähemus­keeltes (vt ka siinses numbris Markus 2022; Zubova jt 2022). Tänapäeva kõnelejate tekstidest võib leida mitmesuguseid vene keelest üle võetud diskursusepartikleid, aga pole teada, mis täpselt selle protsessi taga peitub: kas vene partikkel asendab selles keeles mingit vanemat partiklit või muud markerit või kas vene partikkel toob ka sisuliselt midagi uut sellesse keelde?

Näiteks Hamburgi ülikooli sölkupi korpusest (INEL) leiab üksikuid vene keelest üle võetud enimitiivpartikli ved’/wit’ esinemusi, nt lõunasölkupi Tšaja murdest aastast 1964 (näide 14a). Kui aga otsida vene partikli ved’ vasteid korpuse tõlgetest, siis selgub, et partiklil on olemas ka sölkupikeelne analoog kɛt (14b). Partikkel kɛt esineb Tazi murdes, selle tõlkevasteks on vn že (Kazakevič jt 2002: 119) või ved’ (Kuznecova jt 1980: 304), aga see esineb ka Keti murdes kujul qat (Alatalo 1998: 18). Ariadna Kuznecova jt (1980: 304) paigutavad Tazi partikli võimendavate (vn усилительные) partiklite hulka, varem klassifitseeris Prokof’ev (1935: 78) selle kinnitavaks (vn утвердительный) partikliks – mõlemad liigitused sobivad vaieldamatu informatsiooni tähendusele. Kahjuks esineb ka see partikkel korpuses üsna harva ja on väga raske öelda, kas uuem partikkel asendas Tšaja murdes vanema partikli või kasutati mõlemaid paralleelselt.

(14a)	Kontekst: Kõneleja on onul külas ja imestab, miks onu ei pane küsimata talle klaasi ette.
	Man	wetʼ	kosti	tü-pba-n.
	1SG	DP	külla[vene]	tule-PST.NARR-1SG
	vn ’Я ведь в гости пришла.’ / ee ’Ma tulin ju külla.’ (PVD_1964_MyDream_nar.009)
(14b)	Kontekst: Mees käib kinnijäätunud merel. Lumi hakkab sulama.
	Tına	ket	kuttar	čʼuŋa.
	DEM	DP	how	melt.AOR3SG
	vn ’Вот ведь как [обычно] тает.’ / ee ’Vaat nagu ta ju [tavaliselt] sulab.’ (NEP_196X_NenetsAndWhiteBear2_flk.038)

Kuna diskursusepartikleid laenatakse kergesti ühest keelest teise, siis saab neid ka areaalsest vaatenurgast uurida. Aigul Zakirova (2019) on vaadanud turgi keeltest pärineva n-ö emfaatilist identiteeti markeeriva partikli -ok ’just see’ levikut Volga keelte alal.⁶ Partikkel on tšuvaši keelest (näide 15a) üle võetud mari murdeisse vormis -ok ~ -ak (niidumari näide 15b). Edasi liikus partikkel ka udmurdi keelde, kus endistest mari vokaalharmoonilistest variantidest sai kaks erinevat partiklit, -ak ja -ik, millest muutus produktiivseks ainult -ik (näide 15c) (Zakirova 2019: 29–32).⁷

(15a)	maša	paxča-ra	ešl-et’	ača-sem-pe=te	mašax	lar-at’
	Маšа	aed-LOC	tööta-NPST.3SG	laps-PL-INS=ADD	Маšа.EMPH	istuma-NPST.3SG

(15b)	pačka-šte	maša	paša-m	əšt-a	ikševe	dene	mašak	šinč-a
	aed-INE	Маšа	töö-ACC	tege-NPST.3SG	laps	koos	Маšа.EMPH	istu-NPST.3SG

(15c)	bakča-i̮n	maša	uža	ni̮lpi-os-i̮n=no	maša=ik	puk-e
	aed-INE	Маšа	tööta-PRS.3SG	laps-PL-INS=ADD	Маšа-EMPH	istuma-PRS.3SG
	vn ’Маша работает в огороде, и с детьми сидит Маша же.’ / ee ’Маšа töötab aias ja lastega istub ka Маšа.’ (Zakirova 2019: 45)

Zakirova uurimistöö on üks paljudest, mis näitavad paralleelset arengut (konvergentsi) turgi ja soome-ugri keeltes ning murretes (vt nt LIDIVOKA). Veel suuremat uurimisala kujutavad aga need keeled, mis on või on olnud kontaktis vene keelega (vt nt Forker, Grenoble 2021, kus konkreetselt diskursusepartiklid kahjuks teemaks ei ole). Aueri ja Maschleri (2016) toimetatud kogumik kaardistab vaid ühe diskursusepartikli ja selle variantide leviku. Nende (2016: 6–9) järgi leidub eesti partiklite no ja noh sugulasi germaani (sks nu, na, hollandi, jidiši, taani, rootsi, norra, islandi nu), slaavi (tšehhi, slovaki, poola, vn nu), soome-ugri (sm no), romaani keeltes ja heebrea keeles. Muid uurali keeli peale eesti ja soome selles raamatus ei esine, kuid partikkel nu/no esineb vist peaaegu kõikides Venemaa vähemuskeeltes ning muudes uurali keeltes, näiteks isuri (vt ka Markus 2022 siinses numbris), liivi (vt Tomingas 2022 siinses numbris) ja kamassi keeles (näide 16). Selles näites on kamassi partiklil voorualguline sundiv/õhutav funktsioon (ingl turn-initial urging/prompting function, vt Auer, Maschler 2016: 12).

(16)	Kontekst: Peategelane nutab oma lamba kaotamise puhul. Teine mees trööstib teda:
	no,	i-ʔ	ťora-ʔ!	bar	mĭ-li-m	sumna-m.
	DP	NEG-IMP.2SG	nut-CONN	kõik	and-FUT-1SG	viis-1SG
	’Noh, ära nuta! Annan [sulle] kõike oma viis [tükki].’ (AA_1914_Corpse_flk.071 (003.036–037); Joki 1944: 95)

Aueri ja Maschleri toimetatud raamat näitab hästi, kui vajalik on, et väikeste uurali keelte kohta oleks rohkem informatsiooni, nii et saaks adekvaatselt uurida seda keeleareaali ja mitte ainult vene keele kontakt­keelena, vaid iseseisvana, täies ulatuses.

 

Kokkuvõte

Kõige olulisemad järeldused on järgmised.

1) Väikesed uurali keeled ei saa sageli osaleda diskursusepartiklite ja -markerite areaal-tüpoloogilise vaatenurgaga uurimustes, sest puuduvad nende kirjeldused. Kõige suurem probleem on, et ei puudu mitte ainult nüüdisaegsed kirjeldused, vaid võrreldes suurte uurali keelte ja muude Euroopa keeltega puuduvad ka vanemad ­kirjeldused, mis sisaldaksid emakeelsete uurijate oletusi selle kohta, mida mingi partikkel erinevates kontekstides teoreetilisest mudelist sõltumatult tähendab.

2) Diskursusepartikleid laenatakse, need mängivad keelekontaktides olulist rolli. Kui mõnes väikeses uurali keeles leidub vene keelest üle võetud partikkel, ei pruugi see tähendada, et selle partikli kasutamisviis oleks sama nagu vene keeles.

3) Diskursusepartiklite kombinatsioonid vajavad eraldi tähelepanu.

Lähenemisviisid, millega kirjeldatakse pragmaatilisi markereid, on muutunud – (inter)subjektiivsus, interaktsiooniline keeleteadus, etümoloogia, ühisosa mudel, formaalne lingvistika – ja kindlasti muutuvad ka tulevikus. Seepärast on tähtis, et uurijad ei kardaks oma intuitiivseid arusaamu kirja panna ühe või teise partikli kohta, vaid mängiksid läbi ka mõne partikli koostöö, nii et saab aimu, millised partiklid moodustavad koherentse rühma.

 

Uurimistööd on toetanud Eesti Teadusagentuur (projektid PRG927 ja PRG1290 „Uurali keelte diskursuspartiklite grammatika“). Tänan Katrin Kerni käsikirja keelelise toimetamise eest, Helle Metslangi, Elena Markust, Iuliia Zubovat, Denys Teptiukki, anonüümset retsensenti ja eriliselt Tiit Hennostet kommentaaride eest.

 

Lühendid

1/3 1./3. = isik; ACC = akusatiiv; ADD = lisav partikkel; AOR = aorist (markeerimata grammatiline aeg samojeedi keelekirjeldustraditsioonis); CONN = konnegatiiv (eitusmarkeriga kaasnev tüvi); DEM = demonstratiivpronoomen; DP = diskursusepartikkel; DUR = duratiiv (tegevuslaad); EMPH = emfaatiline marker; EPIST = episteemiline partikkel; FUT = tulevik (futuurum); HAB = habituaalne olevik (mongoli keeles); IMP = imperatiiv; INE = inessiiv; INS = instrumentaal (kääne); LAT = latiiv (kääne); LOC = lokatiiv (kääne); NARR = narratiivne minevik; NEG = eitusverb; NPST = mitteminevik; PL = mitmus; PRS = olevik; PST = minevik; Q = küsipartikkel; RES = resultatiiv (tegevuslaad); SG = ainsus.

 

Gerson Klumpp (snd 1967), PhD, Tartu Ülikooli soome-ugri keelte professor (Jakobi 2, 51005 Tartu), gerson.klumpp@ut.ee