Eesti ja Läti ala 13. sajandi alguse sündmuste uuemates käsitlustes on kohalike ülikute võimalikele ambitsioonidele ning tegevusele seni pigem vähe tähelepanu pööratud. Artikliga on üritatud anda panus selle lünga täitmisse. On analüüsitud Põhja-Sakala üliku Lembitu tegevust ja selle võimalikke ajendeid. Näib, et Henriku Liivimaa kroonikas esinev isikunimi Vytamas oli Lembitu lisanimi, sellisele tõlgendusele kallutab nii Vytamase nime esinemine Henriku tekstis kui ka arheograafiline analüüs. Arvesse võttes arheoloogilisi andmeid Eesti ala ülikute käitumismustritest muinasaja viimastel sajanditel ja vaadeldes sellel foonil tervikuna kõiki Lembitut käsitlevaid Henriku Liivimaa kroonika tekstikohti, näib, et 13. sajandi alguse sõdimiste ajal tegutses Lembitu Viljandi linnusega seotud Sakala ülikutest eraldi, isegi neile vastanduvalt. Näib, et aastatepikkune sõdimine Riia kristlastega oli Lembitu ja tema lähikondsete ettevõtmine, Viljandi sakalased olid 1211. aastast alates kristlased. 1217. aasta sügisel kogus Lembitu sõjaväe, kuhu tuli n-ö värbamisalaks olevatest piirkondadest iga neljas kuni iga teine võitlusvõimeline mees, mis pidi omas ajas märkimisväärne juhtimisalane saavutus olema. Seejuures ei näi olevat alust väita, et 1217. aasta sügisel oleksid kogunenud erinevate Eesti piirkondade poliitilised juhid, pigem oli tegu nimelt Lembitu juhitud sõjakäigule minna soovijate kogunemisega erinevatest piirkondadest. Lembitu tegevuse põhieesmärgina võiks näha püüdlust tõsta enda autoriteeti ja suurendada oma mõjuvõimu, mille vahendiks olid ennekõike edukad sõjakäigud erinevate selleks parasjagu sobivate vastaste vastu.
1. Ligi, P. Ühiskondlikest oludest Eesti alal hilispronksi- ja rauaajal. – Rmt: Eesti arheoloogia historiograafilisi, teoreetilisi ja kultuuriajaloolisi aspekte. Toim V. Lang. (Muinasaja Teadus, 3.) Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, Tallinn, 1995, 182–270; Lang, V. Muistne Rävala, 1–2. Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn, 1996; Mägi, M. At the Crossroads of Space and Time: Graves, Changing Society and Ideology on Saaremaa (Ösel), 9th–13th Centuries AD. Tartu Ülikool, Tallinn, 2001.
2. Strongholds and Power Centres East of the Baltic Sea in the 11th–13th Centuries. Toim H. Valk. (Muinasaja Teadus, 24.) University of Tartu, Institute of History and Archaeology, 2014.
3. Siig, K. Changes in the network of strongholds and power centres in Estonia in the 11th century. – Rmt: Strongholds and Power Centres East of the Baltic Sea in the 11th–13th Centuries. Toim H. Valk. (Muinasaja Teadus, 24.) University of Tartu, Institute of History and Archaeology, 2014, 293–332.
4. Jonuks, T., Kurisoo, T. To be or not to be... a Christian. Some new perspectives on understanding the Christianisation of Estonia. – Folklore. Electronic Journal of Folklore, 2013, 55, 69−97.
https://doi.org/10.7592/FEJF2013.55.jonuks_kurisoo
5. Leimus, I. Millenniumi murrang. North goes West. – Tuna, 2007, 1, 27–53.
6. Selart, A. Muistne Vabadusvõitlus. – Vikerkaar, 2003, 10–11, 108–120; Tamm, M. Eestlaste suur vabadusvõitlus: järjepidevus ja kordumine Eesti ajaloomälus. – Riigikogu Toimetised, 2007, 16, 9−19.
7. Eesti ajalugu, II. Eesti keskaeg. Toim A. Selart. Tartu Ülikool, 2012, 26–62; Selart, A. Livonia, Rus’ and the Baltic Crusades in the Thirteenth Century. Brill, Leiden, 2015.
8. Kala, T. Ristimine paganate ja kristlaste pilgu läbi. – Tuna, 2006, 8–26; Kaljundi, L. Ristiretked ja rituaalsed praktikad. Katse laiendada Liivi- ja Eestimaa ristisõdade tõlgendusruumi. – Tuna, 2009, 2, 12–27.
9. Luiga, J. Lembitus Wytamas. – Eesti Kirjandus, 1921, 1, 9–11; Luiga, J. Rattama kalmed: Lembitu maleva hauad 1217. aasta lahinguväljal. – Eesti Kirjandus, 1921, 3, 65–71; Luiga, J. Lembitu surm. – Eesti Kirjandus, 1921, 4, 106–115; Luiga, J. Lembitu välispoliitika. – Eesti Kirjandus, 1921, 8, 225–238; 9, 257–277; 10, 305–317; 11, 353–373.
10. Helme, M. Lembitu. Eestlaste kroonimata kuningas. Kunst, Tallinn, 2010; arvustus: Mäesalu, M. Lembitu biograafia. – Sirp, 12.11.2010.
11. Tõnisson, E., Selirand, J., Vassar, A. Kui Lembitu kutsus… Eesti Raamat, Tallinn, 1968.
12. Vahtre, S. Muinasaja loojang Eestis. Vabadusvõitlus 1208–1227. Olion, Tallinn, 1990.
13. Moora, H. Eestlaste vabadusvõitlusest 700-ja aasta eest: Mõningaid jooni. – Ajalooline Ajakiri, 1922, 1, 26–27.
14. Mägi, M. Eesti ühiskond keskaja lävel. – Rmt: Eesti aastal 1200. Toim M. Mägi. Argo, Tallinn, 2003, 28.
15. XXV, 2. Nii on olnud tavaks viidata Henriku Liivimaa kroonika peatükile ja alapeatükile. Eestikeelne tekst on võetud tõlke 2005. aasta väljaandest (Henriku Liivimaa kroonika. Tõlk R. Kleis, toim ja komm E. Tarvel. Tänapäev, Tallinn, 2005), ladinakeelne tekst 1955. aasta väljaandest (Heinrici chronicon Livoniae, editio altera. Heinrichs Livländische Chronik, zweite Auflage. Scriptores rerum Germanicarum in usum scholarum ex Monumentis Germanie Historicis separatim editi. Toim L. Arbusow jun, A. Bauer. Hahnsche Buchhandlung, Hannover, 1955).
16. XXV, 2; kroonikateksti variantide ja nende kasutamise kohta: Tarvel, E. Sissejuhatus. – Rmt: Henriku Liivimaa kroonika. Tõlk R. Kleis, toim ja komm E. Tarvel. Eesti Raamat, Tallinn, 1982, 10–13.
17. Origines Livoniae sacrae et civilis. Heinrich’s des Letten älteste Chronik von Livland. Väljaandja A. Hansen. Kymmel, Riga, 1857, 487. Nimeregistris on Wytamase nime juurde märgitud: Beiname Lembits?.
18. Luiga, J. Lembitus Wytamas, 10.
19. Henriku Liivimaa kroonika. Tõlk R. Kleis, toim ja komm E. Tarvel. Eesti Raamat, Tallinn, 1982, 223, komm 17.
20. XXI, 3.
21. Tarvel, E. Sissejuhatus, 11–13.
22. Autorile saatis käsikirja vastavast leheküljest digitaalse ülesvõtte Läti ülikooli akadeemilise raamatukogu haruldaste raamatute ja käsikirjade osakonna, kus käsikirja säilitatakse, juhataja Aija Taimina. Käsikiri kannab numbrit 483, lause esineb 209. leheküljel.
23. Heinrici chronicon Livoniae, editio altera, 180, märkused i) ja 12.
24. Roos, E. Inimene ja loodus eesti muistses antroponüümikas. – Rmt: Keel, mida me uurime. Koost M. Mäger. Valgus, Tallinn, 1976, 106–119.
25. Roos, E. Eesti muistsed liittüvelised ja tuletuslikud isikunimed. – Rmt: Keel, mida me uurime. Koost M. Mäger. Valgus, Tallinn, 1976, 122–123.
26. Luiga, J. Lembitus Wytamas, 10.
27. Alvre, P. Eesti ja liivi keeleaines Henriku Liivimaa kroonikas (II). Isikunimed. – Keel ja Kirjandus, 1984, 9, 542.
28. Stoebke, D.-E. Die alten ostseefinnischen Personennamen im Rahmen eines urfinnischen Namensystems. Leibniz, Hamburg, 1964, 141.
29. Roos, E. Eesti meel-ainesega muistsed isikunimed. – Emakeele Seltsi aastaraamat, 1971, 17, 86–87.
30. XVIII, 7.
31. XXI, 5, 6.
32. XIV, 11; XV, 7; XVIII, 7.
33. Esimest korda 1215. aastal: XVIII, 7.
34. XIV, 11.
35. XVI, 1. Pala ehk Navesti jõgi oli piiriks Sakala ja Nurmegunde vahel, Lõhavere linnus asus jõe lähedal, Sakala poolel (XV, 7).
36. XIV, 12.
37. XV, 9.
38. Siin ja edaspidi tähistavad “riialased” Liivi-, Läti- ning Eestimaa läänekristlasi, nii mujalt saabunuid kui ka neofüüte. Nõnda näib sõna rigenses olevat kasutanud ka Henrik: “ugalased võtsid pärast vastu riialaste preestrid ja nad ristiti nende poolt ja arvati riialaste hulka” (XIV, 2). Ka nimesid Liivimaa, Lätimaa ja Eestimaa on siin kasutatud Henrikuga samamoodi, viidates liivlaste, latgalite ning eestlaste asualadele.
39. XV, 7. Teede kohta Sakalas vt Veldi, M. Roads and hill forts in southern Estonia during the German conquest in Henry’s Chronicle of Livonia. – Rmt: Strongholds and Power Centres East of the Baltic Sea in the 11th–13th Centuries. Toim H. Valk. (Muinasaja Teadus, 24.) University of Tartu, Institute of History and Archaeology, 2014, 408–410.
40. XVIII, 7.
41. XIX, 9; XX, 2.
42. XXI, 2.
43. XIV, 12.
44. Vahtre, S. Muinasaja loojang Eestis, 79; Henriku Liivimaa kroonika (2005), 82, komm 20; Eesti ajalugu, II, 44.
45. XVII, 2; XXV, 3; XXVI, 9.
46. XIV, 12.
47. Suguvõsadest (resp. sugukondadest, klannidest) kui tollase eesti ühiskonna mõtestamisel olulisest kategooriast vaata ülevaatlikult ja koos seal viidatud kirjandusega Valk, H. The fate of final Iron Age strongholds in Estonia. – Rmt: Strongholds and Power Centres East of the Baltic Sea in the 11th–13th Centuries. Toim H. Valk. (Muinasaja Teadus, 24.) University of Tartu, Institute of History and Archaeology, 2014, 339–344.
48. Viljandi oli sajanditevanune keskus, mida valitsev suguvõsa oli lähikonnas teiste võimupretendentide esiletõusu nähtavasti edukalt tõrjunud (Valk, H. The fate of final Iron Age strongholds in Estonia, 338–344).
49. XIV, 12; XV, 2, 7.
50. XVI, 1.
51. XV, 4.
52. XV, 7.
53. Artur Vassar on oletanud, et Viljandi oli maha jäetud ja sakalaste plaan oli meelitada riialased linnusesse ööbima, et nad siis sisse piirata, analoogselt 1217. aasta kevadtalvel Otepääl toimunuga (Tõnisson, E., Selirand, J., Vassar, A. Kui Lembitu kutsus..., 71). Sellisel juhul oleks arusaamatu, miks linnust edasi liikudes väikese garnisoniga ei mehitatud või soovimata seda teha, vähemalt maha ei põletatud, nagu oli tehtud 1211. aasta lõpul Leolega (XV, 7). Eesootav lahing võinuks ju ka teisiti minna.
54. XXI, 2. Väike-Emajõe ületuskohtadest: Veldi, M. Roads and hill forts in southern Estonia during the German conquest in Henry’s Chronicle of Livonia, 400–403.
55. XX, 2, 6.
56. XIV, 12.
57. Vahtre, S. Muinasaja loojang Eestis, 113, 116.
58. XXIII, 2; XXIV, 2.
59. XXV, 5
60. Munzinger, M. R. The profits of the cross: merchant involvement in the Baltic Crusade (c. 1180–1230). – Rmt: The North-Eastern Frontiers of Medieval Europe. Toim A. V. Murray. Ashgate Variorum, Farnham, 2014, 329–352.
61. Lisaks eeltoodud sõjakäikudele Põhja-Eestisse ka Riia sakslaste, liivlaste, latgalite, sakalaste ja ugalaste retked Novgorodimaale (XXV, 5, 6).
62. Võib-olla umbes nii, nagu Kaupo oli Albertilt saadud sõjameeste jõul pannud end maksma talle vastandunud koivaliivlaste üle, saavutades positsiooni, mida Henrik määratles quasi rex (VII, 3; X, 10). Võib-olla ületasid viljandlased juba ristiusku vastu võttes otsustusõiguse piire, mida neil Sakalas tajuti olevat, ja lootsid riialaste toel muuta ka võimuvahekordi Sakala ülikute seas. Lembitut võiks sellisel juhul mõtestada ka kui viljandlaste suurema võimu püüdlustele vastuseisjat, teatava Sakala siseopositsiooni juhti. Sellise kaaluga asja nagu ristiusu vastuvõtmine pidanuks ehk otsustama laiem ülikute kogu ja juhtivat suguvõsa võis kristluse pakutav rohkem huvitada kui ülejäänuid, nagu näitaks ka asjade kulg Ugandis. 1210. aasta algul (XIII, 5): “Ja piiskop saatis preester Alebrandi Otepääle nii rahu uuendama kui kaupmeeste vara tagasi nõudma. Eestlased kogu Ugandist, kuulda saades, et on saabunud piiskopi saadikud, tulid kokku nõupidamisele ja Alebrand, tehes oma suu lahti, õpetas neile Kristuse usku. Seda kuulnud, jooksevad eestlased odade ja mõõkadega kokku teda tapma. Kuid mõned vanemaist ütlevad teda kaitstes: “Kui me selle piiskopi saadiku oleme tapnud, kes siis edaspidi meid usaldaks või saadikut läkitaks?” Ja tahtmata kuulata lunastuse sõnu, saatsid nad Alebrandi piiskopile tagasi ja läkitasid koos temaga mehed rahu tegema.”
63. Saarlased: XXVI, 4–5. Sakala-Ugandi: XXV, 5; XXVI, 5; Liivimaa Vanem riimkroonika. Tõlk U. Eelmäe, toim E. Tarvel. Argo, Tallinn, 2003, värsid 769–775. Kuigi Henriku Liivimaa kroonikas on need esitatud dramaatiliselt järjestikku, ei saa neid algatusi koordineerituks pidada: viljandlased tegutsesid pool aastat hiljem.
64. XXVII, 2; XXVIII, 8–9.
65. Nii sobis ka Madisepäeva lahingu kirjeldust tagantjärele pealkirjastada De bello in Sackalam – Sõjast Sakala vastu (XXI, 1).
66. Nii pärast Leole mahapõletamist 1211. aastal kui ka Lembitu (või vähemalt mitme tema lähikondse) poja pantvangi võtmist 1215. aastal (XV, 7; XVIII, 7).
67. Lang, V. Varalinnalised keskused (aolinnad) hilismuinasaegses Eestis. – Rmt: Kui vana on Tallinn?: 13. mail 2004 toimunud konverentsi ettekanded ja diskussioon. Koost T. Kala. Ilo, Tallinn, 2004, 20–21. Võimukeskuste dünaamikast muinasaja viimastel sajanditel Eestis vt Siig, K. Changes in the Network of Strongholds and Power Centres in Estonia in the 11th Century.
68. Valk, H. The fate of final Iron Age strongholds in Estonia, 339–344.
69. XII, 6.
70. XIV, 11.
71. XIV, 12.
72. XIV, 12; XV, 2, 7.
73. XIV, 6–8.
74. XV, 8–10.
75. XV, 7.
76. Näib, et Otepää oli Kagu-Eesti võimukeskus: Siig, K. Changes in the network of strongholds and power centres in Estonia in the 11th century, 310–313; Valk, H. The fate of final Iron Age strongholds in Estonia, 335–338.
77. Ka ühe 1211. aasta suve või sügise sõjakäigu toimepanijatena (XV, 7) märkis Henrik “sakalased ja ugalased, seni veel terved ja puutumata” ehk siis nähtavasti põhjasakalased (leolelased) ning põhjaugalased.
78. XIX, 1: “Sest pärast Ridala-sõjakäiku ja Sakala Lembitu allaheitmist hakkas kogu Eestimaa raevutsema Liivimaa vastu ja nad võtsid nõuks, et purustavad kolme sõjaväega tulles Liivimaa, nii et saarlased piiraksid Riia sisse ja suleksid sadama Väinal, ridalased ründaksid Toreida liivlasi ja sakalased ja ugalased laastaksid vahepeal lätlaste maad.” Näib, et Lembitu koordineeris oma tegevust vähemalt mõnede Ranniku-Eesti ülikutega ka juba 1211. aastal (XIV, 12): “Sest sakalased ja ugalased tungisid lätlastele peale, ridalased ja Mereäärsed provintsid kippusid kolme sõjaväega kallale piiskopi liivlastele Metsepooles ja Letegores, /.../ [s]aarlased, tungides oma röövilaevadega Koivale ja tõustes üles Toreidasse, laastasid täielikult kihelkonna Kubeseles.”
79. Oletamisi võimalike juba varasemate seoste kohta Saaremaa Tuiu piirkonna, Lihula ja Lõhavere vahel, mis võisid sellist organiseerimist hõlbustada, vt Oad, K. Structures and centres of power in Estonia in 1200 AD: some alternative interpretations. – Rmt: Strongholds and Power Centres East of the Baltic Sea in the 11th–13th Centuries. Toim H. Valk. (Muinasaja Teadus, 24.) University of Tartu, Institute of History and Archaeology, 2014, 239–256.
80. XVIII, 7; XIX, 1, 3.
81. XIX, 3.
82. Bernardlikust ideoloogiast, sh selle ladinakeelse fraasi mõtestamisest Läänemere-äärsete ristiretkede kontekstis vt nt Fonnesberg-Schmidt, I. The Popes and the Baltic Crusades 1147–1254. Brill, Leiden, 2007, 32.
83. XIX, 3.
84. XIX, 3–4.
85. XIX, 4.
86. XX, 2, 6.
87. XIX, 7.
88. XX, 3, 5, 7.
89. XX, 8.
90. Mägi, M. Ösel and the Danish Kingdom: revisiting Henry’s Chronicle and the archaeological evidence. – Rmt: Crusading and Chronicle Writing on the Medieval Baltic Frontier. A Companion to the Chronicle of Henry of Livonia. Toim M. Tamm, L. Kaljundi, C. S. Jensen. Ashgate, Farnham, 2011, 324.
91. XXI, 2.
92. XIX, 10–11; Liv-, Est- und Kurländisches Urkundenbuch: nebst Regesten. Abteilung 1. Band 1, 1093–1300. Koost F. G. von Bunge. Scientia Verlag, Aalen, 1967, 98.
93. XX, 7–8.
94. XIX, 9; XX, 2; XX, 6.
95. XXI, 2.
96. XX, 6.
97. XXI, 6.
98. XXI, 5.
99. XXI, 3: “sakalased ühes Lembito ja oma muude vanematega”; “ka teised vanemad Sakalast – Wottele, Maniwalde koos õige paljude teistega”. Samuti hiljem riialaste võite loendades (XXV, 2) oli Madisepäeva lahing võit nimelt Lembitu ja tema lähikondlaste üle: “Kas ei langenud riialaste tapetuna Lembit Vytamas koos teiste oma truudusetute vanematega Sakalas?” Vrd sealsamas Toreida lahingu kohta: “Kas ei langenud kõik Saaremaa ning ka Ridala provintside vanemad Toreida all riialaste poolt tapetuna?” Analoogselt pidanuks, kui nad seal osalenuksid, Madisepäeva lahingu puhul juttu olema ka Järva, Harju, Revala ja Viru ülikutest.
100. XV, 3: “Vahepeal kutsuvad saarlased ja revalased ja ridalased kokku suure ning tugeva sõjaväe kõigist ümberkaudseist Mereäärsetest provintsidest ja nendega kaasas olid kõik vanemad Saaremaalt ja Ridalast ja kogu Eestimaalt /.../. Siis nimelt mõistis Liivimaa kirik, et jumal tõesti võitleb tema eest, sest selles sõjas langes Eestimaa pea, see on Saaremaa vanemad ja Ridala ja teiste provintside vanemad, kes kõik seal tapeti.”
101. Teiste võimukandjate mõjualadelt meeste sõjakäikudele kutsumine ei näi olevat omane ainult Lembitule. 1218. aasta juures (XXII, 2) kirjeldas Henrik, kuidas Põhja-Eestisse suunduvate riialaste Sakalas väljasaadetud maakuulajad naasid “ja tõid kaasa venelaste saadikuid, keda nad olid külades kinni võtnud; need olid tulnud venelaste poolt saadetuna, et koguda sõjaväge mööda kogu Eestimaad, ja olles selle kokku kogunud, juhtida see venelaste sõjaväe juurde, et tulla üheskoos Liivimaale”.
102. Eesti ajalugu, II, 168. Talupere suuruseks on arvestatud vahemikust keskmine, seitse-kaheksa inimest.
103. Kasutatud on Maailmapanga ja ÜRO andmebaase agraarühiskondade kohta: http://data.worldbank.org/ indicator/SP.RUR.TOTL.ZS (12.03.17); https://esa.un.org/unpd/wpp/Graphs/DemographicProfiles/ (12.03.17).
104. XV, 3.
105. XXI, 2.
106. XXI, 2.
107. XXI, 2.
108. Tarvel, E. Sotsiaalajaloolise terminoloogia tõlgendamine Liivimaa 13. sajandi ajalooallikates. – Rmt: Tarvel, E. Ajalookimbatused. [Eesti mõttelugu]. Koost M. Seppel. Ilmamaa, Tartu, 2013, 230–234.
109. Selirand, J. Princeps Henriku kroonikas. – Keel ja Kirjandus, 1971, 2, 75–79.
110. XXIII, 9: “Zemgalest tagasi jõudnud, tuletasid riialased meelde kõike kurja, mida harjulased ja saarlased õige sageli olid teinud Liivimaa kirikule, ja puhates kaks nädalat, niihästi ise kui nende hobused, kogusid nad jälle suure liivlaste ja lätlaste ning sakslaste sõjaväe ja nendega koos oli Saksi hertsog Albert, nende vanem [senior eorum], ja meister Volquin oma vendadega ja piiskopi vend Theoderic koos teiste kiriku meestega.”
111. X, 4: “Isand piiskop, kelle oli kuninga saadik, ülalnimetatud Stephanus, samuti kutsunud nendele läbirääkimistele, andis omade nõuandel järgmise vastuse: “On teatavasti kõigi maade ühine komme,” ütleb ta, “et oma isandate määratud saadikud lähevad selle juurde või otsivad selle üles, kelle juurde neid saadetakse, ja et kunagi ei lähe oma kindlustest saadikuile vastu vürst [princeps], olgu ta kuitahes alandlik või lahke. On nimelt kohane,” ütlen ma, “et sellised ja selliste saadikud leiavad meid meie linnas, kus meil ja meie omadel on võimalik neid viisakamalt vastu võtta ja kohelda. Niisiis tulgu nad midagi kartmata, neid peab viisakalt koheldama.”” Alberti positsiooni mõtestamisest vt XVI, 2: “Kuid ta ei takistanud ka andmast kuningale tema andameid selle järgi, mis issand jälle ütleb oma evangeeliumis: “Andke keisrile, mis keisri kohus, ja jumalale, mis jumala kohus”, sest ka piiskop ise oli omalt poolt mõnikord seda maksu liivlaste eest kuningale tasunud.”
112. XIV, 10: “Nimelt issanda sündimise püha kätte jõudes ja talve karmuse kõvenedes saadavad riialaste vanemad [seniores Rigensium, vt joonealune märkus 38] mööda kogu Liivimaad ja Lätimaad ja mööda kõiki Väina ja Koiva linnuseid, et kõik tuleksid ja oleksid valmis tegema kättemaksu eestlaste hõimudele.” XXIII, 8, Mežotne linnuse piiramisel: “Ja tulevad meie hulgast mõned rumalad, kelle arv on lõpmatu, ja haarates needsamad vanemad [seniores], kes olid linnusest alla tulnud, tapavad neist sada ja rohkem isandate teadmata, kes on läinud ära väljale võitlema paganate vastu.”
113. Lang, V. Kalevite kange rahvas. – Keel ja Kirjandus, 2012, 12, 877–888.
114. XV, 7. Henriku kirjeldus riialaste esimesest sõjakäigust Järvasse 1212. aasta algul.
115. XXI, 2; Veldi, M. Roads and hill forts in southern Estonia during the German conquest in Henry’s Chronicle of Livonia, 404–409.
116. XV, 7.
117. XXI, 2.
118. XXI, 2.
119. XVII, 2; XXVI, 12; XXVIII, 3. Sõnade puudumisest käsikirjades: Heinrici chronicon Livoniae, editio altera, L-LI, 113, 192, 201.
120. XVII, 2; XXVI, 12.
121. XXVIII, 3.
122. XVIII, 7.
